Erra (saksa keeles Erras) mõis asub Ida-Virumaal, umbes kolme kilomeetri kaugusel Lüganuse kirikust. Paikkonna halduslik kuuluvus on sageli muutunud, praegu jääb see Ida-Viru maakonda.

Muistse vabadusvõitluse järel langes Põhja-Eesti taanlastele, seda valitses Taani kuninga asehaldur Tallinnas. Maa jaotati lääniõiguse alusel vasallidele, kelle rõhuva enamuse moodustasid sakslased ja vaid mõned üksikud taanlased. Sakslaste ülemvõim tugevnes veelgi peale 1346.aastat, mil Põhja-Eesti läks ordu kätte. Uute maaisandate all tekkisid ka uued maaüksused. Aja jooksul kujunes avaliku elu keskuseks, n.ö. madalama järgu haldus- ja kohtupiirkonnaks mõis. Vanade muinaskihelkondade asemele tekkisid kirikuringkonnad - kihelkonnad. Lüganuse kirikut mainitakse esmakordselt 1373.aastal ning kiriku asutajaks peetakse Cordt Luggenhusenit. Võib arvata, et kiriku asutaja nimi on tuletatud küla nimest.

Järgnevate aastasadade jooksul olid kirik ja mõisad omavahel tihedalt seotud. Kirikukroonikad kajastavad tähelepandavamaid juhtumusi kogu kihelkonnas. Kultuurilooliselt oluline on tõsiasi, et aastatel 1788-95 oli Lüganuse õpetajaks eesti kirja- ja keelemees Otto Wilhelm Masing.

Kui kiriku mõjusfääri jäi eelkõige paikkonna inimeste vaimne elu, siis mõisad muutusid sajanditeks asustus- ning majandusüksusteks. Esialgu oli vasallide side maaga nõrk - vaid paar korda aastas koguti läänistatud küladest andameid. Erra küla üle anti kuninga poolt see õigus maahärra Saxile ja Heinrich Lapicidale. Feodaalsuhete arenedes lisandusid veskitele peagi kõrvalhooned (aidad, tallid) ning lõpuks ka feodaali paikne elamu - s.t. rajati mõis kitsamas mõttes.

Erra mõisast on teateid juba 15. sajandist. Tolleaegsed mõisad ei olnud harilikult kuigi suured ja nad polnud alati püsivad. Seetõttu on arusaadav, miks mõneks ajaks Erra mõis kaob allikatest ning ilmub uuesti 16. sajandil. Nii või teisiti oli Erra vana, keskaegne mõis, ning enne Liivi sõda (1558-1583) loetleti Lüganuse kihelkonnas veel peale Erra viis mõisa: Aa, Aidu, Maidla, Purtse, Püssi.

Erra mõisa arvukatest omanikest olgu siinkohal märgitud kaks suguvõsa: Örten`ite (ka Oerthen) perekonna käes oli mõis 16. sajandi esimesest poolest kuni 17. sajandi lõpuni. Tähelepanuväärne, et nad suutsid säilitada omandi läbi rahutute aastakümnete - sõdade, ikalduste, orduriigi lagunemise, Rootsi võimu kehtestamise. Ungern-Sternbergid haldasid mõisat küll tunduvalt lühema, mõisa arengu seisukohalt aga olulise perioodi 19. sajandil. Maaomandi suuruse ja provintsiaalhalduses omatud positsioonilt kuulus suguvõsa mõjuvõimsama aadli hulka Baltikumis. Suguvõsa hargnemisel eraldus palju haruliine. Erra mõisas olnud liini esindajatele kuulusid veel sellised mõisad nagu Pürksi, Ohekatku, Ehmja. Tänu Ungern-Sternbergide kroonikakirjutajatele on säilinud ka Erra mõisa kirjakogu (asub Ajaloomuuseumi dokumentaalkogus f.104).

Samaaegselt illustreerivad sealsed dokumendid ilmekalt seda, mida just balti aadel pidas oluliseks jäädvustada - need on eelkõige igasugused genealoogilised materjalid, testamendid, pandi- ja rendilepingud. Tunduvalt vähem teavet on mõisa majanduselust, pea täiesti puudub aga antud teema seisukohast kõige olulisem materjal - mõisahoonete ehituslugu. Sarnaselt enamiku teiste mõisatega jäävad ka Erra mõisa puhul tundmatuks hoonete projektid ja ehitusmeistrid. Loomulikult polnud omaaegne ehitustesse puutuv dokumentatsioon võrreldav kaasaegsega. Paljud küsimused lahendati ainult visanditega või ka näpunäidetega ehituse käigus. Esialgseid kavandeid muudeti n.ö. käigu pealt. Toetudes kaudsetele ja võrdlevatele andmetele jääb Erra mõisaarhitektuuri käsitlus seetõttu osaliselt vaid oletuslikuks.

Mõisaarhitektuuri rohkem kui seitsme aastasaja pikkuses ajaloos võib eristada mitmeid erinevaid kihistusi ja perioode. Keskaegsed kindlustatud mõisamajad on meil säilinud osaliselt ja sedagi harva erandina. Ka 17. sajand ei ole säilinud ehitiste poolest rikas, ometi lubavad need vähesed näited, samuti ka meieni jõudnud arhiivsed kirjeldused võtta tollaseid mõisaasulaid lähtepunktiks järgnevatele.

17. sajandil, Rootsi riigi koosseisus, stabiliseerunud poliitilises ja majanduslikus olukorras sai esmatähtsaks mõisate majanduslik funktsioon. Mõisaasulas pidid olema aidad, tallid rehehooned. Mõisa härrastemajad jäid sel perioodil veel valdavalt tagasihoidlikeks. Ehkki ei puudunud ka esinduslikkusele pretendeerivad lahendused (nagu Maardu, Kolga mõisad Harjumaal), valitses puidust, keskse mantelkorstna, paari köetava toa ja mitteköetavate kambritega hoonetüüp, mis sarnanes enam Kesk- ja Põhja Euroopa taluehitistele kui ajastu luksuspaleedele ja lossidele.

Erra 17. sajandi lõpuks kujunenud mõisaansambel näib hilisemate kirjelduste järgi kuuluvat küll uhkemate kilda. Elumaju oli koguni kaks, samuti aitasid - üks koos vankrikuuriga, teine vilja tarvis. Lisaks laudad lehmadele, tallid hobustele. Eraldi rõhutamist väärinud kaunis lilleaed viitab kavakindlale pargikujundusele. Lille- ja juurviljaaia korrashoiuga tegeles mõisa aednik, kellele oli ehitatud elamiseks uus maja.

Uue sajandi alguses puhkenud Põhjasõda puudutas eriti rängalt Vene piiri lähistele jäävat Ida-Virumaad. 1700.aasta septembris tungisid Vene väed Alutagusele, piirasid Narvat, röövisid ja põletasid Vaivara, Jõhvi, Lüganuse ja Nigula kihelkondades.

Oktoobris langes "moskoviitide" löögi alla Erra mõis. Novembris toimunud Narva lahing ning venelaste lüüasaamine selles pidurdas röövretki siinsetele aladele vaid lühikeseks ajaks. 1701. aasta kevadel lahkus Rootsi peavägi Eestist ja suundus Riia alla. Virumaa kaitseks oli jäetud Purtse jõele rügement Otto Rehbinderi juhtimisel.

1703. aasta augustis, kui algas vene vägede suur sõjakäik Eesti- ja Liivimaale, seisis ooberst-leitnant Lewenhaupt 400-500 mehega Mäetagusel, kindral-major Schleppenback ise oli väesalgaga Aa mõisas. Vene väesalkadest suurem tungis sügavamale Eestimaale just Mäetagusest ja Lüganusest läbi.

Sõjaretk, mis lõppes 1704. aastal, tegi Erra mõisas n.ö. puhta töö - hävitati, mis eelmistest retkedest veel üle jäi või vahepeal taastati. Mitte ainult hooned, vaid ka mööbel ning tarbevara, koristamata vili põllul ja koristatud vili aitades põletati või rööviti. Loomulikult ei kannatanud ainult mõis, laastamistöö toimus ka külades, kus palju talupoegi tapeti, viidi vangi ning nende hooned ja vili põletati. Lüganuse kirik, mille sisemus oli rängalt purustatud 1657. aasta Vene-Rootsi sõja ajal, jäi aga imekombel terveks.

Sõda ja katk jättis laostunud mõisa ja külad, mis vajasid ülesehitust. Pärast sõda kujunenud tasakaalustunud poliitiline olukord võimaldas aga asuda elu korraldama. Mõisal oli kasulik üleval pidada ümberkaudseid külasid, sest sealt tuli põhiline tööjõud. Külades elas veel mitmeid mõisa ametimehi - kõrtsmik, kubjas, karjus, metsavaht, mõisas valitseja Ewert Reiss.

Mõnevõrra oli adramaade arv rootsiaegsega võrreldes langenud (13,13 - 8.75-ni). 18. sajandi keskpaigaks saavutas aga endise taseme ning 19. sajandil oli juba suurenenud. Murrang mõisamajanduse arengus toimus 18. sajandi keskel. Aadli majandusliku jõukuse kasvuga kaasnes pillav eluviis ja toredusearmastus. Varasemast nii ehituskunstiliste taotluste kui tegelike võimaluste poolest erinev ajajärk sai meie mõisaarhitektuuris alguse 1760-70-ndatel aastatel. Sellesse üldskeemi sobib hästi ka Erra mõis, mis18. sajandi teisel poolel oli läinud von Wrangell`ide perekonna kätte (1750 märgitakse omanikuks haagikohtunik Hans von Wrangell; 1757 proua Elisabeth Dorothea von Wrangell; 1774 major G. von Wrangell).

1782. aastal kirjutas A.W.Hupel oma Liivi- ja Eestimaad käsitlevas topograafilises teatmeteoses kaunilt väljaehitatud Erra mõisast. Kas siis mõisa väljaehitamiseks tehtud kulutuste või mõnel muul põhjusel pidi Georg Gustav von Wrangell 1794. aastal aga mõisa pantima. Pandilepingu sõlmis ta major Carl Philipp von Esseniga koguni 90 aastaks 90001 hõberubla eest (s.o. siis 1000 rubla aasta eest + 1 rubla). Pandilepingusse kuulusid ka kõik mõisa hooned.

Kui G.G.v. Wrangell paar aastat hiljem suri, pärandas ta pandikirja Erra mõisa kohta oma kolmele pojale ja kahele tütrele. Kuidas siis nii paljude eri staatuses osanikega seal mõisas käis, on raske praegu öelda, vahest just sellest ajast säilis rahvapärimus "Erra mõisa arvukatest härradest, kelledest üks - parun Rennenkampf olnud poolhull" (see võis olla ühe v. Wrangelli päristütre Juliane mees, kes oli Rennenkampf).

Ametlikes dokumentides esineb 18-19. sajandi vahetusel Erra mõisa omanikuna ikka C.P.v. Essen, hiljem tema pärijad. Olgu öeldud, et tol perioodil oli mõisate kasutamine äritehinguteks küllalt tavaline. Neid osteti, müüdi, renditi ja panditi tervena või osade (külade) kaupa. 1821. aastal oligi pandileping vormistatud ostulepinguks ning õige pea- 1831. aastal müüs von Esseni pärija, tütar Anna Carolina Meta von Assing Erra mõisa koos inventariga 180000 bankorubla eest kindral-major Georg von Arpstofenile. 1840. aastal aga läheb mõis juba Eduard von Ungern-Sternbergi kätte.

Aadli eluaseme kohta 19. sajandi algul märgib maamõõtja S.Dobermann oma lakoonilisel moel. et Erra mõisa härrastemaja oli puidust, kõik kõrvalhooned (neid eraldi loetlemata) aga kivist ehitatud.

Loomulikult olid kõik omanikud huvitatud mõisa tulukuse tõstmisest. Talupoegade arv oli eelmise sajandiga võrreldes tunduvalt kasvanud. 1816. aastal loetleti 263 meesrevisjonihinge (Erra mõisa kõrvalmõisaks oli Varinurme), sajandi keskpaigaks oli nende arv tõusnud juba kolme ja poole sajani. Karjamajanduse edasiminekut näitasid puithoonestusega Koljala ja rehe ning kivist laudaga Carlshoffi karjamõisad.

Ungern-Sternbergide valitsusaeg Erras 19. sajandil jäi küllalt lühikeseks - kokku napilt pool sajandit, mõisa arenguloos oli see aga küllalt oluline etapp, kus uute majandussuhete tulemusena toimusid suured muutused mõisapiirkonna asustuses. 19. sajandi kolmandal veerandil, Robert v. Ungern-Sternbergi valitsusajal n.ö. kaotatakse ära Erra küla, millega mõis oli pikka aega seotud olnud. Keskaegsed allikad mainivad koguni, et "mõis asus külas". Mõisaasula pidi küllalt lähestikku asuma ka hiljem.

Ka kaardimaterjal tõendab vana küla kadumist ning uute sauna- ja popsikülade tekkimist. Seda protsessi soodustas kahtlemata ka talude kruntimine ja müümine, mis rahvamälestuses toimunud 1880-ndatel aastatel.

Uuteks küladeks olid Erra-Matka, Salaaru ja Liiva. Esimese maailmasõja eel on Erra mõisale kuulunud üheksa küla loetelus veel kaks uut, mõnevõrra halvustava nimega küla - Junküla ja Poriküla. Viimaseid aga hilisemal kaardil ei leia.

1876. aastal teostatud taksatsiooni järgi on Erra mõisas loetletud üle kahekümne hooneliigi (ehitisi ise on rohkem) ja kõik hooned on heas seisukorras, ühesõnaga piisavalt korralik majapidamine.

Hoonete kooslus iseloomustab ka mõisa majanduselu tol perioodil. Karja tarvis oli kolm kivist karjalauta, kahel neist pergel-, ühel kivikatus. Lambalaudad olid eraldi märgitud - kaks kivihoonet õlgkatustega. Suhteliselt harvaesinevana oli tallile lisatud veel ait - kivist, katusekiviga kaetud ehitis. Nagu igas korralikus mõisas, oli ka Erras viinaköök (-vabrik?) kivist ja pergelkatusega ning samadest materjalidest härjatall, kus loomade nuumamiseks kasutati viinatootmisest järelejäänud praaka. Vilja peksmiseks oli mõisas kaks suurt kivist ja pergelkatusega masinarehte. Arvukalt oli küüne - enamuses puidust ja kivipostidega ehitised kas pergel- või õlgkatusega. Kivist laudkatusega veski kõrval seisis veel eraldi veskiküün ja üks puust, õlgkatusega küün jäi veidi kaugemale Salla tee äärde. Veski oli tõenäoliselt hollandi tüüpi tuulik, sest veerand sajandit hiljem on just tuuleveski mõisas märgitud.

Mõisaansambli esinduspoole dominent - härrastemaja - oli puidust ja kaetud sindelkatusega. Mõisateenijatele määratud hooned aga kivist. Üks nn. suur häärber pergelkatusega, teine väike häärber katusekiviga kaetud. Viimase juurde kuulus ka sepikoda. Peahoonega ühte ansamblisse kuulus veel kivist, katusekiviga kaetud ait.

Juba tollal, s.o. 19. sajandi 70-ndatel aastatel oli mõisas küllalt arvukas maata mõisatööliste seisus. Nende otstarbeks ehitati kuus puidust sulastemaja (neljal neist oli pergel-, kahel õlgkatus) ning Salla teest paremale veel kaks väikest sulastemaja ühe õlgkatuse all.

Karjamajandus oli mõisas põhikohal ka veel 20. sajandi esimesel veerandil - s.o. mõisa viimasel ajajärgul. Loomulikult oli tegemist tõukarjaga - idafriisi lehmad, Berkshire sead , Oxfordi lambad. Töötas edasi oluline sissetulekuallikas - viinavabrik, nüüd küll aurujõul.

Kui mõisamajandus arenes oma loomulike seaduspärasuste järgi, siis viimased aastakümned oli Erra mõisal jällegi uus omanik - 1887. aastal sõlmiti ostumüügileping Alex von Kursell`iga, kus hinnaks ilma inventarita oli 210000 rubla. Kursellid jäid ka Erra mõisa viimasteks omanikeks.

20. sajandi alguse tormilised aastad (1905. ja 1917. aasta revolutsioonisündmused ja Vabadussõda) ei ole Erra rahva mälusse erilisi jälgi jätnud, senised kaasaegsed uurimused väidavad küll mõneti vastupidist. Teatavasti ootab aga see periood veel objektiivset käsitlust.

Erra mõisa maad kuulusid nagu teistegi mõisate omad 1919. aastal Eesti Vabariigi maareformiga võõrandamisele.

Erra mõisa hoonestuslugu sarnaneb paljude teiste Eesti mõisate omale. Mõisaarhitektuuri varasemad, keskaegsed kihistused on praeguseks kadunud, 17. sajandi mõisaansambel hävitati Põhjasõja esimestel aastatel. Uus, meie mõisaehituses väga oluline periood algas 18. sajandi teisel poolel. Just sel ajal kujunes oma põhielementides ja ilmes välja ansambel kui terviknähtus. Seejuures võib hoogsat ehitustegevust täheldada eelkõige Põhja-Eestis. Varasemaid ning terviklikkumaid barokkansambleid Eestis on Maidla endises Jõhvi kihelkonnas.

Ka Lüganuse kihelkonna vanemad mõisad - Püssi, Purtse, Aa mõisaehitused olid 18. sajandi 80-ndateks aastateks korrastatud või uuesti ehitatud. Ja nagu eelnevalt nägime, oli sel ajal ka Erras taas nägus mõisaansambel. Esmapilgul on praegustes Erra mõisaehitustes raske leida ühisjooni tollase mõisaasulaga, lähemal vaatlusel on järjepidevus ometi tuntav.

Kord juba tekkinud, püsis mõisaasula enamasti ühes ja samas paigas läbi aegade. Mõisa asukoha seosed teedevõrgu, veestiku ja reljeefiga ning siit tulenevad planeeringulised põhijooned kandusid edasi sajandist sajandisse.

Kahjuks pole praegu võimalik kasutada Erra mõisasüdamiku kohta ajaloolist plaanimaterjali. Kaudsetel andmetel nagu ansambli asend looduses, mõisa ja küla omavahelised seosed jmt., võib arvata, et ka siin kehtisid üldised seaduspärasused. 18. sajandi teisel poolel seostus Eesti mõisaehitus üldisest stiiliarengust alguse saanud suundumustega.

Pea ainuvalitsevana domineerisid mõisaansamblite planeeringus regulaarsed printsiibid. Tavaliselt koondus ansambel suhteliselt väikesele territooriumile ja ansamblituumik moodustus härrastemaja ümber. Mõisamaja ees avanes kahest, harvem kolmest küljest suhteliselt pidulikuma fassaadilahendusega kõrvalhoonetest ümbritsetud väljak. Härrastemajaga koos moodustasid ansambli n.ö. "puhtama poole" aidad, tallid, valitseja- või mõisateenijate majad. Kogu tuumiku sidus ühtseks tervikuks park.

Erra mõisamaja ette jääv ringteega piiratud piklik muruväljak jätab vabaks peamised vaated hoonetele. Esiväljaku äärtel on üksikud lehtpuud, nende kõrval leidus algselt ka nulge. Tüüpiline on tollele ajale ka allee mõisa suunduval teel. Mõisamaja poolitab mõtteliselt ümbritseva pargi. Praegu on juba raske väita, kas tagafassadile jääv pargiosa omas kunagi ka 18. sajandile iseloomuliku regulaarse kujunduse. Seal valitsev vabakujuline puistu kuulub hilisema - 19. sajandi pargikujunduse põhimõtete juurde. Pargimaastikku elustab (õigem vast elustas) Erra jõe vesi. Vabaplaneeringuga park jätkub jõe taga.

Esiväljaku küljele jääb massiivne, paekivist, krohvitud seintega kolmeruumiline ait. Hoone võlu peitub eelkõige selle proportsioonides. Poolkelpkatus on kaetud eterniidiga. Ukse- ja aknaavad on ümbritsetud laiade krohvraamistustega. Aknad on väikesed, ukseavad suured, kahepoolega uksed on kaetud laia diagonaallaudisega. Tõenäoliselt on meil tegemist hoonega, mille katusekatteks oli 1876. aasta loendis märgitud katusekivi. Asendi poolest on ait tagasi viidav 18. sajandisse, peab aga arvestama, et tollased planeeringu põhimõtted püsisid ka järgneval sajandil. Ka ehitusliku ilme poolest pole see võimatu, eriti kui mõttes lisada aidale barokne kivikatus ning eemaldada härrastemaja poolsele otsafassaadile jääv kaasaegne veskikolu.

Ootuspärase, aidaga sarnase kujundusega hoone asemel asub väljaku vastasküljel lautadega piiratud avar karjaõu. Erandjuhtudel on meie mõisaarhitektuuris selliseid lahendusi ka esinenud, karjaõue esikülje hooned olid siis kasutusel kas tallina, vankri- või tõllakuurina ning vastavalt ka kujundatud. Ka Erras jääb võimalus, et siin asus 1876. aastal märgitud kiviseinte ja kivikattega katusega ait-tall, moodustades nii ansamblituumikule tüüpilise kompositsiooni. Suurt, nelinurkset siseõue ümbritsevad laudad on erineva ehitusliku ilmega - vanemad pikad, madalad, kelpkatustega kivihooned, uuemad - kõrgemad, viilkatustega hooned, müürid kas paest või segus maakiviga. Ei puudu ka kivipostidega vormistatud söödaküün. Lautade rohkus näitab karjamajanduse suurt osatähtsust, mis valitses mõisas eriti 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul. Lautade fassaadikujundust on tänapäeval muudetud - eriti avade osas (suuremaks raiutud, kinni müüritud).

19. sajand tõi kaasa mõisaasula järjest suureneva kompositsioonilise avatuse ja vabakujunduslike lahenduste arenemise. Suurenes ka majandushoonete arv. Väljaspoole mõisatuumikut viidi tuleohtlikud hooned - viinaköögid, sepikojad. Rehed, küünid paiknesid (seda ka juba varajasemal parioodil) lähemal põldudele ja heinamaadele. Erra mõisa ülejäänud arvukatest majandushoonetest on osa kaasajaks hävinud, osa põhjalikult rekonstrueeritud nii, et säilinud ehitise fragmentide põhjal on raske tuvastada nende algset funktsiooni. Äratuntavad, ehkki ümber ehitatud on suur, kahe-, kohati kolmekordne, liigendatud fassaadidega paekivist viinavabrik; puhta vuugiga laotud maakivist seintega kuivati, puidust moonamajad.

Erra mõisaansambli dominent - härrastemaja - on paekivist, kõrgel soklil, puidust seintega pikk ühekordne hoone, mille vasakul otsal on risti põhikorpuse pikiteljega kahekordne juurdeehitus. Eri tasapindadel viilkatused on kaetud laastukattega. Nagu nägime eelnevalt, oli 19. sajandil kattematerjaliks sindel. Peahoone ehituslikus ilmes võib tunda mitmeid ümber- ja juurdeehitusetappe ning seda kinnitavad ka hoone mõõdistamise tulemused.

Eelkõige kerkib küsimus hoone vanima, keskmise osa rajamise ajast. Teame, et 18.-19. sajandi vahetusel oli mõisas härrastemaja puidust, samal ajal kõik kõrvalhooned olid kivist. Puidust oli hoone nii 19. sajandi viimasel veerandil ja on ka kaasajal. Järjepidevus tagasivaates ulatub kuni 1800. aastani, tõenäoline, et veel varasemasse perioodi - 18. sajandi 60.-70-ndatesse aastatesse. Tollane, A.W.Hupeli poolt mainitud meeldiv mõisaansambel sisaldas kindlasti ka härrastemaja, ja kui ei juhtunud mingit katastroofi (tulekahju vmt.), polnud mingit tarvidust uut hoonet ehitama hakata. Tõenäoliselt oleks see siis ka kivist püstitatud. 18. sajandi mõisamaja osalist säilimist praeguse hoone kehandis saab võtta vaid oletusena. Mõndagi avastuslikku võib ilmneda konkreetsete ehitustööde käigus. Fassaadikujunduses on praegu horisontaalselt väljavenitatud kehandis raske leida barokset pärimust. Eri ajastutel ühelt poolt järjest kasvavatest vajadustest ning teiselt poolt maitse ja moe muutustest sõltuvalt ümber ehitatud hoone välisilmes domineerivad rõdud. Esifassaadis on see küllalt suur kinnine, klaasitud (praegu küll enamus klaase kadunud) ning viilkatusega kaetud. Hoone tagaküljel oleva lahtise rõdu kujundust võib näha 20. sajandi alguse fotolt. Sõltuvalt piirkonna geograafilisest asendist kujunesid 19. sajandi lõppkümnenditel populaarseks vene puitarhitektuuri traditsioonid just selliste verandaehitiste kaunistamisel, katuse- ja räästakarniisi puitpitsdekooris jmt. Eklektilisest laadist olenemata mõjuvad need fassaadide orgaanilise osana ning elavdavad mudu tuimavõitu ilmet. Äärmiselt lakooniline kahekordse juurdeehituse välikujundus ( ebareeglipäraselt paiknevad aknad).

Loomulikult ei ole pääsenud ümberehitustest ka interjöör. Kaasajal, kui hoones paiknesid kontori- ja eluruumid, in uute vaheseintega muudetud varasemat plaanilahendust. 18. sajandi traditsiooniline lahendus oleks eeldanud hoone keskteljel asuvat avarat vestibüüli ning selle taga asuvat saali, mille aknad avanesid pargifassaadile. Praegu tundub, et saal asub(s) vestibüüli kõrval, akendega esiväljaku poole. Vähe on säilinud ka sisekujunduselemente - huvipakkuvamad on saali ümardatud nurkadega laekarniis ning mõned tahveluksed.

Sõltuvalt looduslikest, ajaloolis-poliitilistest jmt. iseärasustest on ühe või teise paikkonna mõisaarhitektuur Eestis iseloomustatav lokaalse arengu erijoontega. Võrreldes näiteks Harju- või Järvamaaga on Ida-Virumaal mõisarajatisi tunduvalt vähem registreeritud. Palju oli siin väikesi pool- ja kõrvalmõisaid (Jäbara, Mereküla, Olgina, Oonurme), kus hoonestus oli algselt tagasihoidlik, hilisemad aastad aga selle täielikult hävitanud. Teatud hoolimatus, mis siin sõjajärgsetel aastatel on valitsenud maa suhtes, on kandunud ka mõisaehitistesse. Ida-Virumaa 117 mõisaansamblist, sealhulgas 51 peamõisast on alles napilt neljandik. Hoolimata mõisaarhitektuuri vähesest säilivusest ei puudu siin ehituslikud tippnäited (Maidla, Kalvi, Mäetaguse).

Üldisel taustal on eriti tänuväärne tähelepanu pööramine tagasihoidlikuma lahendusega Errra mõisaansamblilie. Ehkki mitmeti ümberehitatuna ja osaliselt hävinuna pakub see küllalt võimalusi meie kaasaegse maa-arhitektuuri rikastamiseks.

Erra mõisa hoonestuslugu kätkeb meie mõisaarhitektuurile mitmeid iseloomulikke jooni ning on vähemalt osaliselt tagasiviidav olulisse 18. sajandisse. Hoonete korrastamine ja kohandamine kaasaegseteks vajadusteks võimaldavad uuesti väärtustada mitme sajandi jooksul rajatut.